neljapäev, 16. september 2010

16.09.2010 ehk The End


Mäletan kolmeteistkümnendat maid. Ma ei saanud siis veel väga hästi arugi, et kohekohe on minek – neljaks kuuks, nädalateks arvestatuna kaheksateistkümneks nädalaks. Kuhugi Euroopa teise otsa, inimeste sekka, keda ma ei tea ega tunne. Kohta, kus pole mu jalg kunagi astunud ning keskkonda, millesugust mu kaks silma pole iial varem näinud. Olin küll aastaid tagasi käinud Kreekas puhkusereisil, kuid peatusin mandril, nägin vaid vilksamisi – 7 päeva – milline on elu soojal ja erisugusel maal. See jättis mulje, et inimesed on muretud ning võtavad kõike tasapisi ega kiirusta eal. Kõik olid meie vastu sõbralikud ja head, sest mind, mu ema ja õde nähti vaid, kui kolme heledast nahast rahakotti.

Nüüd olin aga suundumas saarele nimega Kreeta. Jätsin varahommikul hüvasti perekonna ja poisiga. Siis huultelt lipsanud 'tsau' oli ükskõikne ja tundus nagu sõidan lihtsalt jälle ühikasse, et käia ära järgnevad viis päeva koolis. Sõites hakkas päev kätte jõudma. Peatuse tegime veel Valga Statoilis, kust haarasin kaasa oma viimase kakaokohvi, mida ma nii meeletult armastan. Täiskäigul edasi Läti poole, et jõuda lennujaama, kust kell 11 viis meid lennuk Kreetale. Isegi lennukis istudes ei saanud ma veel aru, mis toimub. Magasin – nagu tavaliselt – hambad laiali ja valjul häälel norsates saatusekaaslaste kõrval. Kreetale jõudes saime otsekohe mingi kuuma soustiga vastu vahtimist – jah, see oli õhk. Edasi tundmatusse!

Esimene hotell tundus esmaspilgul tagasihoidlik ja vaikne väikehotell. Kusjuures ilusam, kui piltidelt eelnevalt vaadanud olime. Meid võeti väga sõbralikult vastu ja järgneva nädala jooksul tundsin, kuidas ma Kreekasse armun. Meile oli see esimene vaatlus pikas-pikas teatrietenduses. Varsti hakkas välja lööma Kreeka tõeline pale. Täis kibestumist, kõige-tähtsam-on-raha mõtlemist, egoismi, viha, üüratuid emotsioonipuhanguid, klatši ja hullumeelset käitumist. Seda võib lugeda etenduse teiseks osaks. Kannatasime vargsi, mõeldes ainult sellele, et selle läbielamine kindlustab meile nende austuse ja meie aktsepteerimise. Mitte mingit lugupidamist kahjuks ei tulnud. Mõned kaastöötajad olid meie vastu sõbralikud – mehed. Me saime nendega hästi läbi. Meil olid seal oma isa- ja vennafiguurid täitsa olemas. Lõpuks oli meil isegi olemas mingitmoodi emafiguur. Selle kõige seljatas aga selle hotelli omanikupaari suhtumine meisse. Meie olime ja jäime nende jaoks mittekellekski. Kui siis ainult pinnuks silmas. Meie kohta mõeldi välja valed, mis oli ilmselge nonsenss ja meile öeldi lihtsalt, et me neile ei meeldi ja peame nende hotellist lahkuma. Selle õhtuga tõmmati kardin ette kolmandat korda.

Olime murtud, nutsime ja mõistatasime, kaalusime ja arvutasime, otsisime abi ja lootsime leida usku. Alguses küll edutult, kuid pärast nädalast perioodi, millele nüüd vaatame tagasi, kui väiksele puhkusele, paistis meile tunneli lõpust valgus, mis esmapilgul paistis täitsa normaalse väljapääsuna. Suuremalt jaolt ta seda muidugi oligi, sest sõitsime saare teise otsa, et saada tööd uues hotellis. Mitu päeva janti ja asjaajamist tasus end ära – algas neljas periood. Asusime tööle hotellis, kus resideerusid ka kaks Eesti tüdrukut meie koolist. Elu Malias oli kiire – pidu peo otsa ning tänavatel oli ööpäevaringselt kestev suvefestival. See oli Inglaste lemmikkuurort kogu saarel ja kindlasti üks suurim peopaik kogu Euroopas. Päevad möödusid linnutiivul – päeval rasket tööd tehes ja viimse kui vaba hetke veetmas rannas ja pidudel. Olime, kui tõeslied noortefimist välja astunud tegelased. Ka selles paigas oli algus raske – uus kohanemine, uued reeglid ja uued suhted. Kaastöötajad suhtusid meisse alguses suhteliselt külmalt – vastpidiselt eelmisele hotellile. Varsti hakkasime kõigiga hästi läbi saama ning tekkis mõnus töökeskkond, kuhu oli hea minna. Ei läinud muidugi meist mööda klatš ja viltuvaatamine, aga meid see enam ei morjendanud. Olime väga usinad ja tublid õppima ja varsti võtsime tööd läbi lõbu. Neljas periood kestis kõige kauem, sest mulje jäi üsna samaks terve aja vältel. Saime aru, et selles hotellis on ainuvalitsejaks hitlerlik manager ning kõik töölised ja kliendid on külalised tema kuningriigis. Külaliste alla käis ka omanik ise. Manager ise – olles minust peajagu lühem, kiilakas ja alati mõrvarlikult tõsise näoga, käis oma kuningriigis ringi väga suurejoonelisel sammul, mida täiustamas üleolevalt hindav pilk. Tema oli selle osa komistuskiviks. Ta tegi kõik, et meie olemist raskeks ja võimalikult mittetalutavaks teha, ise samamajal toonitades, kui hea ta meie vastu on. Viimaks nõudis ta enda kätte meie passe. Seda viga me teist korda enam teha ei tahtnud. Teist korda sellepärast, et eelmises hotellis need meilt ära võeti ja sellele järgnes umbes nädal aega närvikõdi ja eneseparastamist. Meie panime aga pead tööle. Varsti jõudsime otsusele anda managerile siiski oma isikutunnistused, sest meie peas küpses plaan. Passid hoiule saanud, arvas ta, et on võitnud sõja, aga see oli meie poolt vaid sööt, millest ta kinni haaras ja mis meid võiduka lõpuni viis. Seiklesime lõpupäevad ja olime kui undercover missioonil kuid viimaks saime puhata ja mittemillelegi mõelda. Lihtsalt seista ühes hetkes ja vaadata, kuidas aeg meist möödub. Meie kojujõudmisega jõudsime me redelist üles – ikka valguse poole. Maapinnale jõudes ja enda ümber kõike ilusat märgates, tuhmus kõik, mis oli meist tahapoole jäänud – lõpp hea, kõik hea. Lages eesriie, et enam selleks etenduseks mitte iial tõusta.

See praktika on elukogemus, mille sarnast ma elades ette ei kujutanud. Sellised olukorrad läbi elada üksinda, võõral maal, võõraste inimeste keskel, muutis mind iseseisvamaks ja eneseteadlikumaks. Pole mitte iial saanud aru, mis asi see enesesse vaatamine on. Eneseavastamine on kaa olnud täiesti tundmatu maa. Seep see siis oligi. Kuidas tulla toime, kui kõik tundub olevat valesti? Kuidas leida motivatsiooni, kui mitte miski enam ei rõõmusta? Kuidas saada hakkama – elada õhtust hommikusse ja vastupidi? Nendele küsimustele leidsin mina selle aja jooksul vastused. Absoluutselt kõik tundub olevat võimalik. Kui ma peaks soovitama järgmisele minejale midagi ja mahutama selle ühte lausesse, oleks see 'ära anna alla'. Selleks ei pea olema geenius, et aru saada eelneva lause tähendusest, aga selleks peab tundma kurbust ja läbi elama hirmutavaid kogemusi, et sellest lõpuni aru saada.

Ma ei saanud tänu sellele praktikale aru, mida ma tulevikus teha tahan, aga ma sain aru, mida ma kindlasti teha ei taha! Ja see on töö hotellis ja/või toitlustusettevõttes. Võibolla rikkus Kreeka omapära minu jaoks ära huvi turismimaailma telgitaguste vastu, kes teab. Ma vaatan imestuse- ning samalajal imetlusega inimesi, kes on tsirka kuuskümmend aastat vanad, tõusevad üles iga hommik, et töötada ettekandjana hotellirestoranis või salatilõikujana köögis, et kuulda klatši ja teiste arvamust eilsest Luts Mariia osast. Nii nagu nad on seda viimased nelikümmend aastat teinud. Mina ise arvan, et selleks, et jõuda tippu, on vaja roomata kanalisatsioonis. Olles olnud turisminduse hierarhia madalaimal astmel, loodan ma nüüdsest pürgida vaid ülespoole, võimalikult väheste libastumistega. Vahetevahel sooviks omada ennustamisoskusi ja näha, mis juhtub minuga kõrges vanuses – kas minu sihid saavutatud, ootused täide läinud ja kas ma võin vaadata tagasi oma elule ja tunda uhkust. Kas kunagi surivoodil saan ma öelda nagu Edgar – TEHTUD!

Tulevik on see, millesse panustada ja mille nimel tööd teha. Iga kord, kui elu mulle kaikaid kodaratesse pillub, mõtlen ma millisest sopast tuli mul välja ujuda aasta 2010 suvel, mille abil vajutan vaikselt pidureid ja ohu möödudes löön oma BMW 750 gaasipedaali põhja ja kihutan edasi – tähtede poole – kus on minu koht!

teisipäev, 14. september 2010

14.09.2010 ehk the last night

Homme samal ajal magan ma oma voodis, viie teki all. Või siiski õe omas, sest too on 3 korda suurem. Enivei – omas kodus! Ja kojujõudes söön külmkapi tühjaks!

Saime lennujaama bussiga, mile bussijuht oli tõeline kompukas. Sõitsis nagu kreeklane ja kuulas muusikat kõllid põhjas nii, et kreeklased bussis plaksutama hakkasid. Party up @ bus. Lennujaamaas ootasid meid Railts ja Ints. Me hakkasime Kikuga suht kohe kohvreid ümberpakkima. Pakkimine tehtud ja asjad ümbertõstetud, sain mina kohvri kaaluks 20,0 kg. No kas pole mitte tore? Teised keerasid umbes 23-00 paiku magama, aga meie Kikuga hakkasime.. No mida me ikka teeme.. idiootsusi tegema. Tegime video ühele Kreeka räpilaulule. Pärast seda mingi kahe paiku üritasin ma magada.. No siin on mingi -45 kraadi vist. Ma sain umbes 20 minti magada. Vahepeal käisime väljas.. Ma üritasin väljas pingi peal magada, aga seal polnud patja jne jne.. Sada häda ühesõnaga. Käisime jalutamas, et leida kohta, kust saaks süüa, sest selline nälg on, et silme eest võtab mustaks. Leidsime mini kohviku moodi asja, kus muss mängis ja tuled põlesid, aa uksed olid lukus. Varastasime sealt mingi peolaua pealt väikse koka ja 7upi, mis olid järgi jäetud ja kõmpisime tagasi. Teepeal nägime veel mingeid kitsemoodi elukaid, kelle me tahtsime ära süüa; tee ääres vedelevat tooli ja autosid, mis olid parkimistrahvid saanud. Kõik 40 euri. Üks auto oli neid koguni 2 saanud! Appppiii.. ma lihtsalt tõmban kerra ja suren ära varsti.. No nii külm ja nälg ja uni ja koduigatsus on.

Kaks tundi veel lennuni.. Varsti hakkan kohvrit tagasi kokku pakkima, sest lammutasin ta jumala laiali, kui otsisin riideid, mida selga panna. -.- tahan koju

esmaspäev, 13. september 2010

13.09.2010 ehk 2x Nipernaadi on a journey

Eile ei teinudki suurt midagi – passisime tühja, käisime päevitamas, basseinis ujumas ja vaatasime filmi. Õhtul käisime supermarketis süüa ostmas – tegime makarontsikuid ja võtsime hommikuks kaa midagist näksimist. Õhtu möödus netis surfates.. Ma leidsin jälle niipalju ägedaid lehekülgi, kust saab discount riideid, parfüüme, kosmeetikat etcetcetc, et ma kavatsen ennast miinustesse osta! Thank you, GB Cosmo! Enne magamaminekut läksin rõdule suitsu tegema. Kirsika mõtles, et ta on jube naljakas, kui mind sinna lukutaha paneb.. Mina ss mõtlen salamahti välja plaani, kuidas tuppa saada. Ronisin üle rõduööre trepile nagu ahv, riskides oma jalaluudega (me elame teisel korrusel). Lähen vaikselt, vaikselt ukse taha ja mõtlen teha biiig entrance'i ja Kirsikat ehmatada.. Juba kujutan ette Kiksi nägu, et wtf, kuidas ta sisse küll sai. Hakkan mina siis ust lahti tegema, kui järsku tõmbb Kiku ukse lahti ja ehmatab hoopis MIND! Ma olin täiesti šokis ja röökisin nagu segane! Karjusin lihtsalt üle Chania nagu hull! Ei tea, mida meie naabrid mõtlesid... Irv

Hommikul ärkasin mina kell 9 ja Kiku mingi tund hiljem.. Passisime tühja ja panime kohvrid kokku. Kella 12 ajal jätsime oma kohvrid receptionisse hoiule ja läksime hiinakasse. Ma sain jällegi niipalju asju, sain ka Sääsele ühe asja ja empsile. Ostsime Kikuga empsidele samasugused sjad. Hetkel istume Chania bussijaamas ja ootame, millal siesta läbi saab, et ühte needipoodi minna ja niisama chillida. Kella 20se bussiga sõidame airporti, kus hakkame hommikust lendu ootama..


18:50

Kell on jah edasi liikunud.. oleme ennast jumala lolliks shopanud.. Ja jumala vaeseks.. Ootame bussi ja varastame wifit.. Varsti, varsti, varsti

pühapäev, 12. september 2010

12.09.2010

Kikkerikiii! noo tegelikult 'i got my first real six-string, bought it at the five-and-dime' ja laks lõin kell 9 röökiva Bryan Adamsi kinni. Kakerdasin rõdule, et suitsu teha.. Hiljem võtsin kapist oma hommikusöögi - liitrise jäätise! Praegu on kell 10:22 ja mul on ikka sellest veel paha olla.. Ilm on pask ja päevitada ei saa.. Ja ka Marius jt on kodus niiet Malemesse pole mõtet minna.. Ma ju ütlesin, et kõik me plaanid lähevad võssa..

Teate, kus kohas ma ööbin v :D BMW esinduse juures.. :D Niiet im loving it

laupäev, 11. september 2010

11.09.2010 ehk kontinjuus

Istun rõdul, käes tossab sigaret ja magu seedib minu elu arvatavasti kõige halvemat kiirkartuliputru. Jah – me saime hotelli. Sõitsime bussiga siia ja meie õnneks ja rõõmuks on see pmst linnas sees. Meil on väga viis tuba, kui mõelda, et see on 25 eurtsi öö. Meil on kööginurk, suht suur tuba, balcony ja vannituba. Seadsime end juba sisse ehk siis ajasime toa supersassi. Või nohh.. Mina ajasin.

Kahjuks on homme pühapäev ja supermarketid on kinni.. Käisime shoppamas ja meid aeti pmst marketist välja, et 'sulgeme, sulgeme'. Me saime sealt kaasa habada mõned asjad, mis on no nii odavad, et sure või maha. Me ostsime muidu väikseid jäätiseid 2 euri tükk, siin saime mõlemad selle raha eest LIITRISE, omg.

Aa ja JobChainist tuli vastus meie kirjale, et 'ma arvan, et teil hakkas seal igav ja öelge nüüd tegelik põhjus, miks te sealt ära tulete, et mul töö juures pahandusi ei tuleks'. Iiiiiiiahh. (sorry, imps, kopin su sõna). Aga me oleme siiski õnnelikud ja võiks öelda küll, et lõpp hea, kõik hea, aga ei taha ära sõnuda. Homme hommikul äkki lendab manager musta mersuga siia hoteli ette ja meid viivad relvastatud Mr Hamsterdance ja Hercules tagasi Maliasse, kus peame ahelais veel 20 aastat töötama. Karistuseks prison breaki eest teeme 19,5 aastat neist söögi ja peavarju eest tööd.

Aa ja mul on kõht niipaks, et midagi hullu kohe, iuu. Siin on bassein ja homme lähme päevitama siia ette.. Loodan, et homseks kukub laps ära ja olen bikiinides silmale talutav vaatepilt. Nüüd koperdan alla baaru, et teada saada, kas all ootab mind ees tsivilisatsioon ehk WIFI!

11.09.2010 ehk prison break

Eile oli meil vaba päev ja sp käisime me üleeile peol. Pidu algas liitrise Vodka Rediga, millest veits üle poole jõime Coco Jambos ära. Meiega tuli ka peole Kadi, kes alguses ütles, et tema ei joo midagi.. Panime Kiksiga jumala segast – tantsisime Big Booty Bitchesit, laulsime, rääkisime rõvedusi ja olime ns 'meie ise'. Pärast südaööd läksime Malia peale laiama. Minul oli seljas roosa miniseelik, mis on ca 15 cm pikk. Minu kontsa ja seelikupikkus oli enamvähem sama. Läksin välja nagu Ameerika tiinmuuvide headcheerleader. Alustasime vist hmm.. Bananast, kus saime tuttavaks ühe Alexiga, kes meile tasuta jooke käskis teha. Seal oli suht crap muss, aga jäime sinna, sest kammoon – tasuta joogid ju! Saime sealt veel mingi 5 tasuta jooki igaüks ja Kiku sai barmani – Nikoga tuttavaks. Kõik olid megalõbusas meeleolus ja Kiks tõsteti letile tantsima, kus ta hööritas puusi samalajal, kui Niko leti põlema pani. Ma olin tema kõige suurem fännn! Me käisime veel tooõhtu ZigZagis, kust saime kaa tasuta jooke ja mina armusin animaatorite ülemusse, Stefanosse ära. Ega ma temaga ei rääkinud ega midagi – ma lihtsalt olin in love. Mina läksin mingi pärast nelja koju ja sain koduteel veel ühe tüdruku ja poisiga tuttavaks, kes läksid randa seksima. Nad saatsid mind hotellini ja ma koperdasin tuppa – literally – koperdasin! Kadi ja Kiku jõudsid koju 6:30 ja Kadi läks jumala täis peaga otse tööle. Nad olid veel kuskil sõitmas käinud ja siis kellegi pool külas. Järgmine päev ärkasime selle peale, et Kadi äratas meid üles 12:30 lausega: 'Max lasti lahti!'. Me mõlead laksuga üleva, et missassssja!!?? Pärast saime teada, et ta lasti lahti sp, et ta ütles ühele barmanile 'malaka'. Nagu naljaga – barman sai sellest muidugi aaru, aga manager, kes istus pmst seal samas, nägi kohe võimalust kedagi vallandada. Me panime ennast siis valmis ja läksime kõik koos randa. Passisime rannas umbes poole neljani ja läksime tuppa, kust edasi viis meie tee Herossonissosesse shoppama. Ma sain mõne asja ja Kiku sai ühe asja – jah, niipalju ss shoppamisest! Jõudes tagasi, käisime söömas ja animaatorite etendust vaatamas. Kiku jättis Maxiga hüvasti, sest neil oli väike likeylikey. Passisime tühja, panime kohvrid kokku ja jäime mingi kahe paiku magama.

Täna hommikul oli äratus kell 4:30. Tulime üles, võtsime oma asjad ning asusime missioonile. Andime lahkumisavaldused receptionisse ja võtsime ette suure teekonna main roadile. See on umbes nii 1,5 km. 20 kiloste kohvrite ja SUUUURTE käekottidega. Istusime veel ühes coffe-in'i taolises kohas, kus jõime frapped ja cappuciono freddot. 6:45 istusime bussi peale, mis viis meid eemale Maliast. Jõudsime Iraklioni ja asusime otsima kurikuulsat turgu, mis pidi meie garderoobi paljupalju riideid juurde lisama. Kõnsisime ss Georguse õpetust pidi ülesmäge ja küsisime inimestelt teed. Nii palju, kui oli inimesi, nii palju oli juhatusi. Umbes 2km kõndinud, otsustasime helistada Kadie ja Railile, kes olid seal enne käinud. Nemad õpetasid meid jälle täiesti uutmoodi. Ütleme nii, et lõpuks – kella 9ks olime turul ja pärast avastasime, et umbes 5-6 km, mis me maha kõndisime, oleks võinud üldse ära olla, kui oleks sellest punktist ca 300m edasi kõndinud, kust me, targad, tagasi läksime! See turg oli megahuge ja saime sealt ikka sitaks asju. Minu lemmikud on kingad, mis ma sain kümneka eest. Uhhhh, kui ilusad nad on!

Nüüdseks on kell saanud 12:56 ja istume bussi peal, millega saame Chaniasse. Chaniast edasi peame saama kuskile Kato Daratsu külla, kus asub hotell, kuhu me (loodame, et) ööbima saame. Jääme sinna kaheks ööks ehk checkime välja esmaspäeval, pärastlõunal. Ei viitsi rohkem meie plaanidest rääkida, sest nkn lähevad võssa nagu tavaliselt.

----------------------------------------------------

Kell on tiksunud juba nii palju, kui 15:48 ja oleme jõudnud Chaniasse. Ostsime piletid Kato Daratsusse ja ootame bussi, mis tuleb kell 17:00 ja oi, kui väga me loodame, et saame sinna hotelli – noh, et neil oleks üks apt veel alles. Aga arvestades meie 'õnne', on neil kindlasti kõik okupeeritud ja tuleme sealt sama targalt tagasi. Muide, nii kahtlane on siin Chanias jälle olla. See on ikka niimaakas linn. Umbes nagu, et Iraklion on Tallinn ja Chania on Viljandi vms (sorry, mulgid). Leppisime kokku, et esimese asjana lähme ujuma.. Ja täna tahame teha filmiõhtut – st võtta supermarketist šokolaadi, küpsist, krõpsu ja mahla ja kõike, mida hing ihaldab ja vaadata kahekesi mõnda filmi. Homme on plaanis terve päev päikest püüda ja õhtul Maleme Marekatele külla minna:)

teisipäev, 7. september 2010

07.09.2010 ehk Laurent Wolf, my mentor


I dont wanna work today, maybe i just wanna go to Estionia and take it easy coz theres no stress.. Jahh, today, tomorrow, the day after jne.. Täna raha küsimas ei käinud. Mõtlesime, et tegelikult pole midagi katki, kui me saame palga homme või isegi ülehomme. Võtame ikka kolmeks-nelljaks päevaks apartmenti ja naudime viimaseid päevi – puhkusel lendab aeg ju jubekiiresti! Ma eile mõtlesin, et viimased kuu aega pole ma vist ühtegi päeva kodule mittemõelnud. Koguaeg mõlgub meeles – kui mitu päeva, tundi ja the most important – töötundi veel jäänud. Tänase planeerisime küll viimaseks tööpäevaks, aga enne tuleb meil saada siiski lepingud ja 300 euri. Ja ongi KÕIK. Tehtud!

Noo, ok, tegelikult on ss vaja veel siit minema saada ja Chainasse sõita jne, aga tööga on kõik! Natuke paha tunne on küll, sest jätame hotelli suht hätta, sest meie appearanceiga on arvestatud septembri lõpuni. Ma saan aru, et me teeme valesti, kui siit lihtsalt minema lähme. Aga kammon – mõelda, kui palju on siin meiega valesti käitutud, võime minuarust endale ühe väära käitumise lubada küll. Ja ega hotelli kinni panda – lihtsalt vanad olijad peavad lõpuks oma perseid liigutama hakkama. See pole üldse paha, kui arvestada nende palganumberid. Jääbki päevas 20 kohvi ja 40 suitsu tegemata. Paras.

Antonis ajas mind täna nii närvi. Esimese asjana tööjuures viskas ta põrandale ühe kasti kahvleid, mis täiega vastu mu jalga lendas. Need ääred on megateravad ja ma keerasin ümber ja röökisin Eesti keeles, et 'türa, värdjas oled vä?' ja näitasin fakki. TONT! Oleks ss vabandanud vms, no ei. Ainult lõõritab oma aariaid ja teeb oma nõmedaid tantsuliigutusi. Noo ja ss vahepeale küsib, et noh, peate sept lõpuni jääma jaaaah? PeaKSIME!

Töötasin väljas koos Thomasega. Ta on kaa suht tropp ikka minuarust. Vb mul on mingi tohutu viha lihtsalt hetkel terve maailma vastu, aga kõik ajab mind närvi.

Pliksid käisid eile peol ja Kiks jõudis kell 5 koju. Ja läks kella 7ks hommikul tööle.

Ja siia tahan ma teha nüüd üllituse hotellitöötajatele!

Vapper – mul on sinust täiega kahju. Loodan, et sul kõik elus hästi läheb ja saad peagi aru, et perekond on tähtsam, kui töö ja sellest ei piisa, et sa oma lapsi 5 minutit päevas näed Ausõna!

Paks – pedekas, õgi ennast seaks! Mul on jumala savi sinust, ausalt. Tee oma reidinägu edasi, kui restos chillid. Mine edaspidigi lambikohtade pealt segaseks ja röögi kõigi peale.. mul on täiesti pohhui..

Sofia – sa vana laisk, lohakas, haisev vanamutt – saa juba aru, et aeg on pensionile minna. Vanus ei ole vabandus mittetöötamiseks!

Thomas – ma ei oska midagi öelda.

Stamatis – i ove u, kallis Stamatis. Sinuga oli niilahe forks&knivese teha ja sa oled üldse nii tegija ja sa saad huumorist aru ja sinuga oli megahea lollimängida. Loveu, loveu, loveu

Antonis – sinust ei saa iial lauljat, head barmani ega ka kedagi muud. Ma ei tea, kust sa oled võtnud, et sa oled playboy – sa ei ole! Sa oled kondiste jalgadega ees(li)nahk! Sõida oma rolleriga põõsasse!

Rigas ehk Georgus ehk Nussivend ehk Fuckman jne jne – sa oled väga väga imelik mees ja ma tõesti ei oska sulle mitte midagi soovida. Nkn sa saadad varsti sele hotelli kuu peale nagu meie. Ära ainult rohkem narksi tarbi, sest sa oled ilma selletagi väga segane.
Fotini – issand jumal, kui hea meel mul on, et ma sinu nägu enam ei näe – vastik ülbe 1,50m vanamutt. Tassi ise oma taldrikuid ja reste Tavernasse!

Froso – aga mul on megakahju, et ma sind enam ei näe.. see oli nii lahe, kuidas sa meile alati jäätist jätsid ja üldse meiega niisõbralik olid.

Salati Team 2010 – mädanege ära oma salatilaua taha! PTÜI!

Nõudepesijad – hakkan igatsema Mamat ja Anat..:( Tehke teistele tuul alla ja hoidke nõudepesulatti kõrgel, hehee

Baariseltskond – Olete superlahedad – Gerogus, Eleni, Marius ja George. Aga Elefterius – jäta joomine maha ja sinust võib asja saada... No siiski mitte vast..

Bulgaarlased – eks te olete omamoodi, aga mul on kahju ikkagi ära minna, sest te andsite alati kooki ja värke meile ja ka õhtuti oli päris lahe teiega jutustada.. viibelda pigem.. aga jumala eest, mul on hea meel et mina üleeile hommikul ei kuulnud, kuidas te dušširuumis panite!!

Junn – tropp oled. Kõik, vsjoo.

Hercules – pampamericano nohh.. ja ma olen ikka veel vihane, et sa täna hommikul mulle sitavett kaela pritsisid! Vaata kah, kuhu sa lased, munn

MR. Kostas – oii, kui hea meel mul on, et sa lõpuks tööle pead hakkama. Enam ei käi töötegemine sinuajaoks staffiruumis – suitsul, kohvil ja söögil!

Anna-Maria – loodan, et sa vanglasse ei satu, pedo.

Kana ehk rannavalve – buaaaakkkk-bak-bak-bak, tibutibu tipp tipp.. funny guy

Kokad – peded, surge maha oma pliidi juurde. Eriti peakokk, monokulm, hiinlane ja IQ 1.. no Niko ongi ainult normaalne teist

Ja mõned mõttetud inimesed, kes mul arvatavasti jõuludeks meelest läinud – autojuht, receptionitädid ja onu, buffeesofia, suurnägu, koristajad, laundry dibla, töömees ja söön-situn-magan-päiksekatega.

Hakkan igatsema ka Madratsit, Anat ja Andreead. Kuigi Madrats oli eile klubis minu hottttness monsterit lakkunud. Lirva

Kadile palju vastupidavust.. Kuigi ma ei saa ikka aru, miks sa siia jääd..

Ja kallid forkskniveside masin, scoopa ja karootsi! (L)